Mis on Bill Gatesi edu saladus? Või Steve Jobsi? Kuidas said oma koha noortekoondises erinevate riikide jalka- või hokistaarid? Mis eristab maailmaklassi pianiste keskpärastest? Mis on tegelik edu saladus? Kas edu on tingitud meie sünnipärastest annetest või millestki muust? Kui suurt osa mängib siin harjutamine, tegemine, töötamine? Seda teemat uuris tuntud ajakirjanik ja autor Malcolm Gladwell oma viimases ja väga heas raamatus “Outliers“.

Vaadates Kanada hokikoondise noorte staaride nimekirju, hakkas silma kummaline tõsiasi: enamik olid neist sündinud kas jaanuaris, veebruaris või märtsis. USA pespalli noorte hulgas domineerivad augustis sündinud. Inglismaa jalgpalli noortekoondiste hulgas on neid, kes on sündinud septembrist novembrini üle 2x rohkem kui neid, kes sündinud juunist augustini. Mis see tähendab?

Noorsportlased

Majandusteadlased, kes selle avastuse tegid ja sellesse põhjalikult süvenesid, leidsid midagi huvitavat. See vahe tuleb sisse sellest, kuidas noori jagatakse vanusegruppidesse. Jäähokis on piiriks 1. jaanuar, pesapallis 31. juuli, jalgpallis 1. september. Tulemusena on see, et 5 aastane poiss, kes on sündinud näiteks 3ndal jaanuaril on oluliselt suurem ja tugevam kui see, kes on sündinud detsembris. Peaaegu aasta vahet on väga suur vahe selles vanuses. See paneb treenereid arvama, et neis on rohkem potentsiaali ja nad saavad paremat suunamist. Neid valitakse alati meeskonda, kui on tegemist mingite võistlustega. See aga viib selleni, et nad arenevad kiiremini ja saavad rohkem mängupraktikat. Ja see sama tsükkel kestab edasi aastaid. Sama pesapallis ja jalgpallis. Ainus riik, kus teadlased ei suutnud sünniaegade eelistusi märgata on Taani – ja selgus, et seal on sünnikuupäevade järgi vanusegruppidesse panemine keelatud alla 10a vanustele. Tulemus: kui enne arvati, et profispordis läbi löömine on puhtalt ande teema, siis tegelikkuses reaalne harjutamisele ja mängimisele kulunud aeg on kaugeltki enam tähtsam. Ja tõendid on igal pool olemas.

Viiulimängijad ja pianistid

Psühholoog Anders Ericsson ja tema 2 kolleegi viisid läbi  uuringu Berliini Muusikaakadeemias. Nad palusid juhendajatel liigitada õpilased kolme rühma: tulevased tähed, teised gruppi läksid “head” ja kolmandasse need, kellest tõenäoliselt ei saa professionaalseid muusikuid. Nüüd küsisid uurijad noorte muusikute käest, et kui palju nad on harjutanud.

Selgus, et kõik grupid alustasid pillimängu enam vähem samal ajal – nii 5 aastaselt. Vahe tuli sisse, kui nad olid umbes 8-aastased. Parimasse gruppi kuuluvad noormuusikud harjutasid rohkem kui teised: kuus tundi nädalas 9 aastaselt, 8 tundi nädalas 12 aastaselt, 16 tundi nädalas 14-aastaselt ja edasi üha rohkem. 20-aastaselt nad mängisid ja harjutasid juba üle 30 tunni nädalas. See tähendab, et 20-aastaseks saades oli neil juba üle 10 000 tunni harjutamisaega. Keskmisse gruppi kuuluvatel õpilastel oli mänguaeg ca 8000 tundi ja kolmandasse gruppi kuulujatel vaid 4000 tundi.

Mis on hämmastav selle uuringu juures on see, et nad ei leidnud mitte ühtegi loomulikku talenti. Mitte keegi ei olnud saavutanud tippklassi vähe harjutades ja samuti ei leidnud nad mitte kedagi, kes oleks harjutanud vähemalt 10 000 tundi, aga oleks mõnes muus klassis. Nende uuring näitab, et kui sul on alustuseks piisavalt annet, et saada sisse muusikakooli, siis edasi sinu edu määrab ainult aeg, mis pühendatakse treeningutele.

Aga Mozart?

Lapsgeenius Mozart, kes juba komponeeris 6-aastaselt – mis siis temaga oli? Michael Howe kirjutab raamatus Genius Explained, et Mozarti esikteosed polnud midagi erilist võrreldes küpsete heliloojatega. Tema esimesed heliloomingud olid üldsegi teiste autorite tööde ümberseaded, mille oli kirja pannud tema isa (kes võis omalt poolt midagi lisada). Mozarti täielikest omaloomingutest esimene, mida peetakse maailmaklassi teoseks, oli kirjutatud siis, kui ta oli 21-aastane. Selleks ajaks aga Mozart oli juba mänginud ja heliloomingut teinud üle 10 aasta…

The Beatles

10 000 tunni reegel kehtib ka biitlitele. Enne kui nad läksid Ãœhendriikidesse 1964 ja hakkasid hitte välja laskma, olid nad olnud ja musitseerinud koos juba üle 7 aasta – kirja saanud tublilt üle 10 000 mängutunni. Vahe nende üldtunnistatud parima albumi ning üheskoos musitseerimise alustamise vahel oli 10 aastat. 1960ndal aastal, kui nad olid alles keskkoolibänd, siis nad said läbi juhuse kutse minna suveks Hamburgi, kus nad 3 kuud jutti mängid 7 päeva nädalas, 8-12 tundi päevas oma lugusid, kavereid, jazzi ja mida iganes. Nad käisid Hambrugi vahet veel mitmeid aastaid. See andis neile meeletu eelise: harjutada tohtutuid tunde ja mängida rahva ees.

Enne kui nad hakkasid hitte välja laskma, oli pikk ja raske töö juba selja taga.

Bill Gates

Programmeerimisgeenius? Võib-olla, aga tema kujunemislugu rajaneb mitmetel õnnelikel kokkusaatumustel. Tal vedas, et käis koolis, kuhu juba 1960ndatel osteti arvuti – ja seda time-share terminalide läbi. Juba 8nda klassi poisikesena 1968 oli Gates programmeerimisega ametis. Sellest ajast peale elas ta arvutiklassides. Tal vedas, et elas ka Washingtoni ülikooli vahetus läheduses ja sai kasutada sealset tehnoloogiat. Õnn viskas ka ta teele muid kanaleid, kus oli võimalus programmeerida ja saada juhendatud tolle aja parimate matemaatikute poolt.

Selleks ajaks kui Gates end Harvardi nimekirjast maha võttis, et proovida õnne oma programmeerisfirmaga Microsoft, oli ta ammu ületanud 10 000 tundi piiri. Tal oli selleks ajaks üle 7 aasta järjepidevat programmeeriskogemust. Kui paljudel teistel noortel oli sel ajal sama kogemustepagas? Gates ise arvas, et kui kogu maailma peale oleks olnud 50, oleks ta olnud väga üllatunud. “I had a better exposure to software development at a young age than I think anyone did in that period of time”, ütles Gates.

10 000 tundi

Sarnase loo leiame ka Steve Jobsi või Sun Microsystemsi asutaja Bill Joy kohta. Tundub, et 10 000 tundi (mis on kuskil 5 kuni 10 aastat, oleneb kui palju oma päevast millegagi tegelemisele pühendad) on see maagiline arv, mis võimaldab meil saada maailmaklassi tegijaks mingil alal. Selleks ajaks on meie ajus tekkinud oma ala suhtes kontseptuaalne mõtlemine, haarame uut lennult, oleme võimalised innovatsiooniks ja improvisatsiooniks. Inimesed, kes vaatavad 10 000 tunni tegelasi kõrvalt, peavad neid sündinud geeniusteks.

Minu jaoks koorub siit välja 2 väga olulist mõtet:

1) Fokusseeri, keskendu. Pühenda järjepanu aega millelegi, et olla selles tõeliselt hea. Investeeri need 10 000 tundi teadlikult.

2) Veelgi olulisem: mis alal sa tahaksid maailmaklassi tegija olla? Mis asjus sa tahaksid, et kogu maailm pöörduks sinu poole, et nõu küsida? Kui sa pole eriline tegija mitte mingil alal praegu, siis las olla. Elu pikk. Sul on võimalik valida midagi praegu ning 5 kuni 10 aasta pärast oled maailma absoluutne tipp.