Motivatsiooni nurk

  • oliver
    Postitati 8 years tagasi

    Kuna hetkel sellist alateemat ei ole, siis panen selle siia. Me kõik teame, et vahest on meile lihtsalt vaja sellist "lüket", olgu see siis kasvõi motiveeriva loo näol. Lisan siis esimesena siia midagi, mis minu arvates on üsna hea lugu. Tõlkisin selle ja panin veidi oma sõnu juurde. Soovitan luua teema "Motivatsioon".

    Võib-olla olete kuulnud lugu elevantidest ja nende kasvatusmeetoditest, võib-olla ei ole. Siiski tahaksin jutustada Teile selle mõtlema paneva loo. See võib ka Teie silmi natuke avada!

    “Ära käitu nagu elevant”

    Indias on väga tavaline, et elevante kasutatakse tööloomadena. Kuna nad on maailma kõige suuremad ja tugevamad maismaa imetajad, siis sobivad nad selleks väga hästi. Aga kuidas on võimalik kuni viis tonni kaaluv loom enda kasuks tööle panna?
    Elevante läbi ja lõhki tundvad treenerid on tulnud “hiilgavale” mõttele. Nad leidsid mooduse, kuidas elevandid programmeerida enda käsku täitma. Elevandipoegade mõtlemisse süstitakse idee, et nad ei saa millegagi hakkama. Elevant seab ise endale piirangud, et ta ei saa sellega hakkama. Kuidas seda tehakse?
    Kui elevandipoeg on veel väga väike ja kaalub vähe, kinnitatakse ta väga tugeva ja jämeda köie otsa, millest tal ilmselgelt jõud üle ei käi. Väike elevant proovib päevad läbi köiest vabaneda, nuttes ja sikutades, aga ta ei tea seda, et see on võimatu.

    Nüüd juhtub midagi pöördumatut…

    Kurnatuna ja väsinuna annab elevandipoeg lõpuks alla ja tunnistab endale, et see köis on tema jaoks liiga tugev, et sellest lahti murda. Elevandid lepivad “faktiga”, et köis seab nende tegutsemisele ja liikumisvabadusele piirid. Köis on nendest üle…
    Kui selline mõte on elevantide mõtlemisse külvatud, võivad nende hooldajad kasutada imeväikeseid köisi, et neid kinni pidada. Isegi kui elevant suureks kasvab ja juba mitu tonni kaalub, piisab elevandi “kinni hoidmiseks” pisikesest, peenikesest köiejupist. Elevant ei püüa enam kunagi köiest vabaks saada, kuna ta teab, et tal ei ole selleks nagu nii mingit võimalust. Kõik on mõtlemises kinni. Kujutage ise ette, kui raske oleks tegelikult “vabalt mõtlevat” täiskasvanud elevanti, ükskõik kui jämeda köiega kinni hoida.
    Nagu näete, ei ole elevandi mõtlemisse seatud piirid reaalsed, need eksisteerivad ainult tema peas. Ja samamoodi oleme meie seadnud ise enda mõtlemisse piirid, piirid milleks me “võimelised” oleme. Tegelikult oleme me võimelised paljuks enamaks. Need piirid tegelikult ei eksisteeri ja samuti nagu elevandil, on need millegipärast meie mõtlemises väga kõvasti kinni. Kas Sa näed mõnda sarnasust enda ja elevandi vahel?

    Tänu nendele väljamõeldud piiridele oleme võimetud:

    -elama täisväärtuslikku elu, mida me alati tahtnud oleme
    -olema täpselt nii edukad, kui me ise tahame tegelikult olla
    -seadma ja jõudma kõrgemate eesmärkideni
    -teenima kümme korda rohkem raha, kui me praegu teenime
    -ehitama edukat ettevõtet
    -saama väärilist palka oma töö eest
    -täide viima meie tõelisi unistusi ja soove

    Ma proovin selle elevandiloo päris ellu mugandada, et oleks lihtsam aru saada, mida ma selle looga mõtlen. “Su sisemised, endale seatud piirangud takistavad Sul midagi ette võtta. Sa arvad, et Sa ei saa hakkama.”

    Ütleme, et Sa alustad mingi ettevõtmisega. Asjad sujuvad kenasti, oled enam-vähem positiivselt meelestatud. Aga siis tabab Sinu ettevõtmist tagasilöök, mis ei pruugi üldse sinu enda süü olla. Lihtsalt asjad lähevad nii nagu nad lähevad. Võib-olla oled Sa juba ettevõtmise algusest peale mõelnud, et sa ei saa sellega hakkama…

    Nüüd hakkab tööle Su sisse programmeeritud sisemine uskumise süsteem, mis paneb sind uskuma, et mõned asjad käivad Sul tõesti üle jõu ja kas on üldse mõtet jätkata.Tekib mõte, et parem on loobuda enne, kui asjad veel hullemaks lähevad. Aga tegelikult on see ainult mõte ja reaalsusega ei ole sellel mingit pistimist. Mõni loobub selle koha peal. See on kõige hullem, mida Sa teha saad, sest nii ei pruugi sa enam kunagi julgeda üldse millegiga alustada. Kuigi Sa tahaks, aga sisemised piirangud takistavad Sul nüüd veelgi tugevamini seda teha. Teised aga ei lase ennast mõnest allakäigust ja takistusest heidutada. Nad võtavad neid kui ettevõtmise loomulikku käiku, sest vigadest õpitakse. Nad ei lase enda sisemistel ahelatel veel rohkem pingule tõmmata. Jätkamisel nad hoopis nõrgendavad sisemiste piirangute haaret ja see süstib neisse postiivsust. Jätkates võtavad nad takistusi, kui võimalust veel edukamad olla. Lõpuks jõuavad nad oma eesmärgini ja sisemised aheldad on purustatud, mis enne ei lasknud neil tegutseda. Mitte ükski ettevõtmine ei tekita neis enam küsimusi, kas nad ikka on selleks võimelised. Pean toonitama seda, et kõige raskem on hetkel, kui ahelad pitsitavad nõnda kõvasti, et Sul on raske leida jõudu jätkmiseks. Millegipärast tundub Sulle, et kõik saab minna ainult alla mäge. Kui Sa sellel hetkel oma mõtlemist ei muuda, siis lähebki. Pead ära tabama selle murdepunkti ja sellest üle olema- jätkama oma ettevõtmist pühendumisega ja nii saabub lõpuks ka edu. Kui sa praegu ja tulevikus selliste situatsioonidega silmitsi seisad, siis tuleta meelde eelnevat. Pea meeles: Sa saad hakkama, kui Sa ise sellesse usud!

    Loo moraal: Sa oled täpselt selleks võimeline, milleks Sa ise usud ennast võimeline olema. See on Su edu võti. Su ense poolt endale seatud sisemised piirid šaboteerivad tõde ja ei lase sul saavutada kestvat edu- mida iganes ja kui hästi Sa seda teeks!

  • Vahur
    Postitati 8 years tagasi

    Eleavandi lugu on tuttav.
    Ja Sinu kirjutatut on hea lugeda.
    Tänud :)

Vasta

Postitamiseks pead sisse logima.