Internetiturundus

Mulle pole kunagi võim ja kontroll meeldinud; juba (kesk)kooliajal olin sellega (õpetajatega) pahuksis. Mulle ei meeldinud, et ma pidin kindlal ajal olema kindlas kohas, tegema mis kästi ja soovitavalt vastu vaidlemata. Ma hakkasin vastu, ja mind visati koolist välja. Soov elada oma elu nii nagu mina tahan, sai ainult tugevamaks.

Ülikooliajal üks mu sõbranna küsis minult, porisedes varase ärkamise pärast, et loengusse minna, et miks maailma nii töötab, et peab vara ärkama, nii hea on ju magada. Head vastust mul polnud. Tekkis vaid suurem küsimus, et miks suurem osa inimesi tõesti järgib teiste poolt kehtestatud reegleid ja norme, isegi kui nad neid õigeks ei pea või neid isegi ei mõista.

Hea juhus viis mind tol ajal kokku sellise organisatsiooniga nagu AIESEC, mis muutis minu maailmapilti kardinaalselt ja andis minu käsutusse kõige tugevamad relvad, mis kellegi arsenalis saavad olla. Teadmine, et üks inimene võib muuta maailma, enesekindlus ja eneseusk, ettevõtlikkus ja rahvusvahelisus on olnud minu edasise elu vundamendiks. Ma võtsin sellest kogemusest maksimumi, tehes väga palju vingeid asju selle 5 aasta jooksul.

Neil kujunemisaastail tekkis visioon, kuhu suunas tahan oma eluga minna, kuidas oma elu elada. Mõte “standardelust” – 9st 6ni töökoht 40+ aastaks, ülemus ja majalaen – tundus väike ja ahistav. Peab ju olema mingi parem moodus, ma mõtlesin. Ma ei tahtnud oodata, kuni olen vana, et teha ainult neid asju, mida ma tõesti tahan teha.

Kuigi mu töökohad Dubais kinnisvaraportaali turunduse juhtimine ja internetitelevisiooni Frontier TV käivitamise konsulteerimine olid huvitavad ja harivad, oli mõlemas töökohas midagi, mis mulle ei meeldinud ja hinge sõid.

Mul oli alati ülemus. Kui me arvamused läksid lahku, pidin järgima tema otsust, ükskõik kui loll see ka polnud. Ma pidin ettevõtte reeglitega arvestama. Ma pidin liiga vara ärkama ja tegema mida mul oodati – teiste inimeste poolt. Ettevõtte definitsioon räägib, et selle peamine eesmärk on kasumit maksimeerida. Aga kes selle kasumi saab? Muidugi mõista mitte töötaja. Sina oled sageli lihtsalt rahalehm, mida lüpstakse raha tegemiseks. Võib olla see oli liiga karmilt öeldud, aga mõtle selle peale natuke. Isegi kui su ülemus ütleb, et “sa oled meie ettevõttele aare” ja isegi kui see on tõsi, siis põhimõtteliselt tähendab see, et sa lihtsalt toodad rohkem raha omanikele kui teised töötajad. Kui nad sinust ilma jäävad, teenivad nad vähem raha.

Isegi kui sa saad normaalselt palka, siis sa ainult teenid, kui töötad. Sa teenid vaid töötundide eest, mida teed. See aga tähendab otseselt, et sa peaaegu mitte kunagi ei hakka elama elu oma tingimustel. Näiteks kui tahad reisida oma unistuste sihtkohta. Ja mitte mingi nõmeda turismigrupiga 7 päevaks. Kas saad minna teadmata ajaks millal tahad? Ei saa. Pead luba küsima tööandjalt (puhkust võtma). Ja puhkusepäevi on piiratud koguses; asju mida tahad teha sel ajal on aga palju. Seega unistuste puhkusereisi tegemine (nt kaks kuud läbi Aasia) on praktiliselt välistatud.

Ehk siis kellegi teise heaks töötades paned kogu oma energia kuhugi, kus pead võtma korraldusi teiste käest, tegema asju teiste heaks, mängima teiste reeglite järgi ja nemad võtavad kogu kasumi. See ei tundu päris õiglane korraldus mulle.

Ma armastan reisimist. Viimase 3 aastal jooksul olen käinud või elanud üle 20 erinevas riigis viiel erineval kontinendil. Kui ma eluplaane tegin ja kirjeldasin oma unelmate elustiili, siis see sisaldas palju reisimist. Näiteks kui oleks tahtnud kasvõi 4 kuuks Aafrikasse vabatahtlikuks minna, siis sellel oli suur hulk takistusi 1) lennupiletid 2) elamiskulud 3) kes mulle nii kauaks puhkust annab? Kõige selle peale mõtlemine tegi mind sihikindlamaks kui kunagi varem.

Andsin endale tol ajal 2 lubadust:

1) Ma enam kunagi ei tee midagi, mida ma ei taha teha (=teen vaid seda, mida tahan)
2) Alates 1. jaanuar 2009 olen finantsiliselt iseseisev ja minu sissetulek ei sõltu kellestki teisest

Esimene eesmärk täitus peale lubaduse andmist ja teine palju varem, kui ootasin.