Me elame digitaalsel ajastul. Meie elurütm on kiire, pidevalt on vaja midagi teha, kuhugi jõuda, seda ja teist korda saata, miljon emaili läbi lugeda. Kiire reaktsioon on rohkem väärtustatud kui läbimõtlemisaeg. Sageli me läheneme probleemidele pealiskaudselt, tegeledes paljude ülesannetega, aga harva ühe asjaga pühendunult. Me jookseme läbi oma elu ilma aega maha võtmata, et mõelda, kes me tegelikult oleme või mida me tegelikult tahame. Me oleme kui energiajänkud.. rapsime siia ja sinna, ise samal ajal vaikselt tühjaks tiksudes.

Enamik meist proovib anda endast parimat. Kui elu poolt esitatavad nõuded on liiga suured, me hakkame tegema valikuid, mis aitavad meil päevast läbi saada, aga võtavad tollimaksu ülejäänud elult. Me magame liiga vähe tunde, neelame alla kiiretoite ja majoneesisalateid, ammutame energiat kofeiinist, lõõgastume alkoholiga. Lisa siia pinged töökohal ja kodus ning muutume kärsituks, kiiresti vihastuvaks, rahulolematuks ning meie võime pikaajalist tähelepanu pöörata vaid ühele teemale muutub raskeks.

Me jookseme ringi “to-do” nimekirjadega, meie arvutiekraanile ja seinale on kleebitud post-it’id asjadest, mis vajavad tegelemist. Me oleme isegi uhked oma võime üle multitaskingut teha ja töötada pikki tunde. Tänaval tuttavat kohates, kes küsib “kuidas läheb?”, vastame varjatud uhkusega “kiirelt, kiirelt!”.

Wayne Muller kirjutab tabavalt oma raamatus Sabbath: “Mida hõivatumad me oleme, seda tähtsamad me näime iseendale – ja kujutame ette, et ka teistele. Kättesaamatu olemine pere ja sõprade jaoks, aja mitte leidmine päikeseloojangu märkamiseks, oma ülesannetest läbi rahmeldamine ilma hingetõmbepausi võtmata – just see on muutunud tänase eduka elu mudeliks.”

Kas oled olnud järgnevates situatsioonides:

• Tööl 4-tunnine intensiivne koosolek. Osaled aktiivselt ja püüad anda endast parimat. Viimase 2 tunni jooksul tunned, kuidas keskendumisvõime kaob, sinu energiatase läheb miinusesse ja ootad koosoleku lõppu.
• Järjekordne pikk tööpäev – 10 või 12 tundi – ja 100 asja vajavad tehtud saamist. Poole päeva peal tunned, kuidas energia hakkab üha enam negatiivseks minema. Sa muutud kergesti ärrituvaks, kannatamatuks ja teravaks.
• Planeerid õhtu kodus veeta naise/mehe, laste või sõpradega, aga koju jõudes tunned, et oled nii läbi, et enam ei jaksa.

Kõik mida me teeme – alates kolleegides suhtlemisest kuni tähtsate otsuste tegemiseni – nõuab energiat. Kuigi see paistab ilmselge, enamik meist ei võta energia tähtsust arvesse ei tööl ega ka kodus. Iga meie mõte, emotsioon ja tegevus mõjutab meie energia taset – kas siis halvemaks või paremaks. Lõppkokkuvõttes meie elu väärtus ei ole see, et kui palju aega me siin planeedil veedame, vaid kui palju energiat me panustame sellesse aega, mis meil on.

Energia juhtimine on kõrge produktiivsuse alus

Kõigil meil on 24h päevas. Me ei saa aega juurde teha. Ainus asi, mida me teha saame on see, et kasutada olemasolevat aega paremini – ja seda läbi oma energia targa kasutamise. Mina töötan suures osas üksi – ja aeg on minu kõige kallim vara. Seetõttu ma olen pidevalt otsingul, et kuidas kasutada oma aega paremini, kuidas saavutada rohkem vähema ajaga, kuidas olla produktiivsem ilma, et ohverdaks oma tervist või aega, mida saaksin veeta kallite inimestega. Olen kirjutanud varem füüsilistest vahenditest, mis aitavad produktiivsust tõsta. Sel korral tahan jagada teiega isiklikku avastust, mis muutis minu maailmavaadet ja andis täiesti uue perspektiivi isikliku produktiivsuse teemal. See pärineb meeletult heast raamatust “The Power of Full Engagement: Managing Energy, Not Time, Is the Key to High Performance and Personal Renewal” (Jim Loehr, Tony Schwartz). Vähesed raamatud on võimelised muutma maailmavaadet, ja see on üks neist.

Loomulikult on olemas halvad ülemused, mürgised töökeskkonnad, rasked suhted ja kõik muud kriisid elus. Sellest hoolimata on meil rohkem kontrolli meie isikliku energia üle kui me sageli arvame. Kuigi tundide arv päevas on piiratud, energia kvaliteet ja kvantiteet ei ole. See on meie kõige väärtuslikum ressurss. Mida enam me võtame vastutust oma isikliku energia üle, seda enam võimustatud (heas mõttes) ja produktiivsemad me oleme. Kui sa suudaksid homme ärgata märkimisväärselt positiivsema ja fokusseerituma energiahulgaga, mida sa saaksid investeerida nii tööl kui suhetes lähedastega, siis kui palju see muudaks su elu paremaks? Oskuslik energiahaldus võib tuua sinu ellu väga suure positiivse muutuse (isegi kui su eluga on hetkel kõik 5+).

Autorid on tänu ulatuslikule uurimistööle välja töötanud mudeli, mis aitab sul majandada oma energiataset ja saavutada rohkem kui eales varem. Nende esimesteks klientideks olid profisportlased – inimesed, keda ei huvita motiveerivad kõned ja inspireerivad lood, vaid tulemused, medalid. Mis nende töö atleetidega tegi eriliseks oli see, et nad ei pühendanud hetkegi nende tehniliste või taktikaliste oskuste parandamiseks. Sellest hoolimata saavutasid nendega töötanud sportlased meeletult häid tulemusi, tõustes maailma edetabelites ja võites medaleid. Kogu töö oli isikliku energia haldamisega. Nende klientide seas on väga nimekad tennisemängijad (nt Pete Sampras, Jim Courier, Arantxa Sanchez-Vicario, Gabriela Sabatini, Monica Seles), golfimängijad, korvpallurid, poksijad jne.

Ma soovitan tugevalt lugeda raamatut ise, aga toon siin välja 4 peamist põhimõtet oluliselt lühendatud kujul:

Põhimõte #1: Maksimaalse produktiivsuse saavutamiseks on meil vaja nelja erinevat liiki energiat: füüsilist, emotsionaalset, vaimset ja spirituaalset.

Inimesed on komplekssed energiasüsteemid, ja energia ei ole ühe dimensiooniline. Iga energia liik on oluline ja asendamatu, ning üks mõjutab teist. Me peame õppima kuidas hallata neid energiaid.

Põhimõte #2: Kuna energia hulk väheneb nii üle- kui alakasutusega, me peame tasakaalustama energia kulutamist selle taastootmisega.

Me mõtleme harva sellele, et kui palju energiat me kulutame, sest me võtame selle olemasolu iseenesest mõistetavana. Enamik inimesi elab lineaarset eluviisi – kulutades oluliselt enam energiat kui toodame või vastupidi – alakasutame oma energiat. See viib lõpuks selleni, et me põleme läbi, meie füüsilised ja vaimsed “lihased” nõrgenevad, tekivad terviseprobleemid ja muud hädad. Kahjuks on energia taastootmise pool (nt puhkamine) meie ühiskonnas oluliselt vähem väärtustatud kui töö rabamine, samal ajal kui seda peaks hindama kui kõrge tootlikkuse ühte alustala.

Me peame oma elu vaatama kui lühikesi sprindidistantse – jooksma 200m ning siis puhkama, tegelema millegi muuga enne kui asume järgmise 200m kallale. Selle asemel enamik meist jookseb maratoni.

Põhimõte #3: Oma energiataseme jätkusuutlikuks tõstmiseks me peame endeid lükkama oma tavapiiridest väljapoole, treenides sama süstemaatiliselt nagu profisportlased

Stress ei ole meie vaenlane. Paradoksaalselt see on võti kasvule. Selleks, et treenida lihaseid, me peame neid süstemaatiliselt pingutama. Lihtsustatud näitena kui keegi soovib oma biitsepsit kasvatada, siis hakkab ta regulaarselt lõuga tõmbama. Iga treeningkord peab treenija proovima teha eelmisest korrast paremini – panna lihas suurema pinge alla. Nii tekivad väikesed rebendid lihaskiududes, mis puhke ajal tugevamini kokku kasvavad ja tulemusena meile tugevamad lihased annavad – ja mis edaspidi suuremad pinget taluvad. Kui aga treeningkordade vahele puhkust mitte võtta, siis on tulemus vastupidine – võivad tekkida vigastused ja muud probleemid. Samuti kui ühel hetkel treenimine pooleli jätta, siis vaikselt hakkavad lihased atrofeeruma.

Sama kehtib teistes energia dimensioonides. Me peame endeid süstemaatiliselt viima väljaspoole oma normaalpiire, et me saaks kasvada.

Põhimõte #4: Positiivse energia rituaalid – väga spetsiifilised rutiinid energia haldamiseks – on võtmetähtsusega jätkusuutliku kõrge produktiivsuse hoidmiseks

Muutused on rasked, me oleme oma harjumuste ohvrid. Suur osa meie tegevustest on automaatne ja alateadlik. See, mida me tegime eile, seda tõenäoliselt teeme täna ka. Probleem muutustega on see, et teadlikku pingutust on väga raske hoida pika aja jooksul (dieedipidajad ja trenniga alustajad teavad omast käest). Tahtejõud ja enesedistsipliin on sageli nõrgemad kui me arvata oskame. Kui sa pead mõtlema millelegi iga kord kui sa teed seda, siis tõenäoliselt sa ei jää seda tegevust tegema regulaarselt kuigi kauaks.

Positiivne rituaal on käitumine, mis muutub automaatseks aja möödudes ja mis ammutab energiat sisemistest väärtustest. Mõtle näiteks hammaste pesemisele hommikul. Sa teed seda suuresti automaatselt, sellele erilist mõttejõudu pühendamata, justkui autopiloodi peal. Rituaalide jõud on just see, et nad kindlustavad, et sa kasutad nende tegemiseks minimaalselt teadlikku energiat, jättes meile voli suunata see teistesse elu küsimustesse.

Positiivsete rituaalide loomine on üks kõige tugevamaid mooduseid efektiivse energia haldamiseks.

Süvitsi kõigi teemadega siis juba raamatus endas.

Täiendus: Aivar teatab kommentaaris, et see raamat on ilmunud ka eesti keeles pealkirja all “Täiusliku pühendumuse jõud”, Pegasus 2005.