Kas saad siit blogist head ja kasulikku materjali? See pole veel midagi.
Blogis sisalduv on jäämäe tipp võrreldes teadmistega, mida saaksid minu internetiturunduse e-kursusest. Sealt saad teada kuidas
- alustada oma internetäri kiiresti ja targalt
- teada mida inimesed tahavad ning kuidas luua oma toode, millele on garanteeritud ostjaskond
- tuua oma veebilehele sadu ja tuhandeid ostjaid - tasuta!
- muutuda oma potentsiaalsete klientide jaoks usaldusväärseimaks nõuandjaks ning seeläbi tõsta müüki lakke
- automatiseerida väga paljud äriprotsessid ja teenida raha ka siis kui magad
- kasutada müügipsühholoogiat oma tulemuste mitmekordistamiseks
... ja palju muud: üle 15h õppevideosid ja 100+ lk internetiturunduse õpetusi. End korduvalt tõestanud internetiturunduse strateegiad ja taktikad on vaid paari hiireklõpsu kaugusel. Vaata kohe järgi.
Viimased 5 postitust
» Eliitlaager 2013» Kuidas müüa välisturgudele läbi blogiturunduse
» 1-2-3 juhend oma äri püsti panemiseks
» Kuidas lüüa läbi USA, UK ja teistel ingliskeelsetel turgudel
» Pakun tööd front-end arendajale
Loading ...
Tänana minule pühendatuda aja eest!
Stockholmi sündroomina nimetatu on huvitav tähelepanek, isegi vaimuteaduslik uuring. Kohalikumas tähenduses on see farmeri/taluniku sündroom. Talu, farmi loomine tänases Eestis on olnud looming esimesest loomast, hektarist, juhtmest, torust alates. Süsteemne elu alalhoiust lähtuv tegevus. Põhimõttel, et “juuksekarv eil lange nii, et vanajumal sellest ei tea!” Oma praktiliste oskuste laiendamiseks on abiks võetud töötajad, I, siis II jane. 30 ni välja. Minule looduse poolt antud võimed ilmselt enamat ei kanna – läheb logisema. See tegevus on omakorda “topitud” seadusruumi, mis sageli ei ole üldse farmielust tulenev: sh. hooajatöööd, ööpäevaringne vajalik loomade hooldus ja järelvalve, erinevad saagikused, hinnakõikumised jt. eluks vajalikud mittelineaarsed pingutuste panused. Põllumajanduselu saab kulgeda ainult järjepidevalt, ilma vähimate vahedeta. Hetkekski ei ole nii, et “sooh, nüüd on valmis, panen jalad seinale, sõidan Safarisse elevante jahtima.” Tegevused peavad omakorda olema kaetud rahaliselt, muidu uusi tegusid ei järgne. Rahastamiseks on meie puhul töötlemine ja turustamine. Turu edendamiseks mingi hulk avalikke tegevusi, üritusi, meediakontakte. Nõnda olengi koos oma ustavate kolleegidega Oravarattas, kust väljapääs küll vabastab kohustustest, kuid ei anna vastust küsimusele: “Kuidas edasi?” Viimasel aastal otsisinud väljapääsu 364 kvoodiomanikku (lemapidajat), neid meie hulgas enam ei ole. Ei julge ka küsida, mis neist on saanud. Edukate ja õnnelike hulgas ega Seltzkonnakroonikas pole neid kah ära märgitud. Sündroom on õige, kuid väljapääs tuleb alles leiutada. Ei kahtle, et seegi olemas on. Otsida annab seda suunalt “Kauba parem väärindamine ja turustamine.”
Väljapääs või saabuda pikkamööda ka ise: 7 miljardit elanikku söövad maakera nõnda paljaks, et toidu tootmisoskusega inimene saabki paremini tasustatud, raskemad tööd masinate kaela veeretatud.
Kaunist Kassiaasta algatust, kass kavalloom aitab ehk põllumehelgi end pisut kassi moodi sisse seada!
Ei pea tingimata diivanil lesima! Nutsakas hästilõhnavat heina katusealuses on kah päris tervislik!
Juhan Särgava
farmer
Saidafarm AS
Oleks võind lisada ka perekonna-teema. Stocki sündroom võib olla vabalt ka vägivaldset meest kannataval naisel.
Ma arvan, et inimene ise valib mida ja kuidas ta teeb. Valikud sõltuvad tema teadmistest, julgusest olla ise ja vastavalt sellele korrigeerida oma elu, tööd, suhteid.
Lp. Peep Laja! Anna andeks, aga see on ju täielik mula, mida saa räägid, küll väga sisendavalt. Stocholmi sündroom on siiski hoopis midagi muud kui tööandja suhe töövötjaga. Natascha Kampuschi lugu-seda sa ilmselt arvestasid oma etteastes- seda ei saa võrrelda ühegi töösuhtega. Ega ka mitte muudes pantvangi võtmise juhtumistes.
Jaa, see tore sündroom saab edukalt olla ka mehel kellel on võimukas naine :D
Aga mulle tuli küll seoses tööga tuttav ette nii et ootan järgmist ettekannet!
Päris hea mõttetera, aga nii see paratamatult kipubki olema ju. Inimesed teevad midagi mingist kindlast teadmisest, et nii peab olema ja kõik. seda on programmeerinud nii ima, isa, vanavanema, naabrimees, kirik… Kui ei allu ja ei kuuletu, oled halb inimene või minu isiklik lemmik “Selline elu ongi.” Samas alati on lihtsam kui keegi meie eest mõttetöö ära teeb ja ise pingutama ei pea :P.
Ma ei tea kas see on kellegi salakaval plaan ja kas keegi saab ka sellest tulu et inimeste peidetud geeniused ei avalduks ning robotitena päevast-päeva teevad seda, mida keegi kahtlase autoriteetsusega inimene on ütelnud et nii PEABKI. Ei pea. Meil on üks elu ja see ei ole proovisõit, kui selle laseme ära käkkida siis ongi jokk. Muidugi seda ma ei tea (vaevalt, et keegi teab) kas peale elu lõppemist mingi teadvuse vorm alles jääks, kes seda tegematajätmist ka kahetseb. Igatahes on see, mida valdav osa inimestest teeb ju elu raiskamine.
Tööd ei peaks tegema sellepärast et peab. Tööd peaks tegema sellepärast et sulle meeldib seda teha… see pakub sulle naudingut, arenemisvõimalusi või mida iganes, mis annab sulle hea enesetunde. Kui ikka hommikul silmi lahti tehes entusiasmivärinaid ei tunne, siis tegelikult… raisatakse ju oma elu lihtsalt ära.
Mina sattusin puht juhuslikult Kanada tegelase Bob Proctori otsa, kes kuuekümnendatel töötas tuletõrjujana ja siis seejärel pani päevapealt ameti maha kuna tundis et see ei ole elu, mida ta tahaks. Tüübil ei olnud ka mingit erilist haridust aga täna juhendab juba suuri ettevõtteid. Ma ei teagi, kuidas tema tegevust täpsemalt nimetada, kas see on inspireerimine, silmade avamine vmi. Igatahes on tema jutus päris palju mõtteainet. Lisasin siia ka ühe tema täispika seminari lingid, mis youtube’s üleval on.
Esimene jupp:
http://www.youtube.com/watch?v=vJBMkjmrXek&feature=related
Teine jupp:
http://www.youtube.com/watch?v=o4FUf64LFRo&feature=related
Projekt SUPERMAN!
http://www.aigarsade.com/Projekt_Superman_Andy_Pero.pdf
Arvan, et inimese valikud sõltuvad tema austusest enda vastu, sisemisest enesekindlusest ning saavutamisvajadusest.
Stockholmi sündroomi all kannatajad kogevad võlts austust ning usaldust, arvan ma.
Mu sõber on viieline õpilane, kuid käib klassis kus õpetaja ja õpilased teda kollektiivselt alandavad,
kuid samas teda niiöelda ka kambas hoiavad, jube kõrvalt vaadata, kuidas nii andekas inimene terrori all kannatab,
ise proovinud teda julgustada, et vaheta kooli, seisa enda eest, kutsunud teda trenni, kuid need variandid pole lahendust toonud,
Tema jutust jääb mulje, et ta kardab keskkonda vahetada, kuigi seal teda ebainimlikult koheldakse.
Olen avatud aruteluks, et leida antud probleemile lahendus.
Probleem-inimene viibib 5 päeva nädalas pideva stressi all, mõne aja pärast tekivad ilmselt igasugused
kehalised ja vaimsed alaväärsuskompleksid, kui ta abi ei saa.
Kuldaväärt kommentaar, Juhan Särgava! Olen agronoomi poeg ja kuigi sellest on 30 aastat möödas kui isaga põlde mööda sõitsin, on nii mõnigi asi noist aegadest meeles. Ja isse küll põllupidamisest erialalt kaugel, elan kaasa ja veidi saan aru siiki. Soovin siiralt edu!
Üsna vägivaldne paraleel. Sellise paraleeli võib tõmmata küll mõningate peresuhete osas, aga kahtlen tugevalt kas seda mõistet on õige ja kohane laiendada töösuhetele. Vähemalt mitte arenenud demokraatlikus riigis. Inimene võib küll olla iseenda hirmude ja harjumuste ori, aga see on midagi muud.
Tänan kommentaaride eest!
@Lisl Absoluutselt, aga vahel võib inimene olla situatsioonis, kus ta ei taha olla, aga ta tunneb, et tal pole valikut.
@Tõnis Ma ei räägi reaalsest vangisituatsioonist, vaid tekkiva sündroomi paralleelidest muu eluga
@Marge Kindlasti iga inimene vaatab asja oma mätta otsast. Arvestades kirjade hulka inimestelt, kes end ära tundsid, tundub mulle, et mitte! Paljud vihkavad oma töökohta, ei saa sellest mingit rahuldust, aga on seda sellest hoolimata teinud 10a – endale vahel rääkides, et noh paneb leiva lauale, mõni hea asi ikka ka. Inimene on iseenda ori kahtlemata, küsimus ongi selles, et kust see orjus tulnud? Kui vaadata neid nelja komponenti, siis usun, et see kehtib paljudele.
Minu 100 pealises tutvusringkonnas vihkab oma valitud eriala ning töökohta sirka 70 inimest.
Vihaga kaasneb pidev kurnatus ning depresiivne enesehävituslik käitumine, isegi selle faasi koos sõpradega läbi teinud. Leian, et iga inimene käib vähemalt korra elus niiöelda “põhjas” ära.
Tänu põhjakäimisele avastasin enda tõelised sõbrad ja toetajad, nende abi ja toetusega olen jälle järje peal, igapäevaselt rahul, motiveeritud ning ergas.
Kust on selline orjus(enesehinnangu ja austuse kadumine enda vastu) tulnud ?
(et tehakse seda mida jälestatakse)
Arvan, et toetussuhete puudumisest, nt. mu sõbral oli vähe raha(max 2 korda päevas soe söök), kuid ta sotsiaalne elu oli kirev ning toetav. Talle korduvalt helistades oli ta enesekindel ning tema häälest võis välja lugeda eluga rahulolu-siit järeldus- raha ei tee inimest rahulolevaks, see on ainult vahend vajalike teenuste kasutamiseks.
———
Kokkuhoiu võimalusi on mitmeid- nt. saab kokku üks naabruskond, lepitakse faktiga,et
riigi majandusseis pole kiita ning töötatakse välja tegutsemisplaan, millega iga naabruspere säästa saaks.
Nt. kõrvutielavatel naabritel on vaja korra nädalas Tartus käia,
lepitakse kokku, et minnakse ühe autoga ja jagatakse kütte raha pooleks,
iga nädal , kordamööda.
———
Jah, ma tean seda kindlat tunnet, kui pangaarvel iga nädal 3000.kr arvel,
kuid pigem loobuksin mõnest luksuslikust hüvest mida raha kui ressurss mulle pakub,
kui loobun oma toetusvõrgustikust,
——–
Keegi võiks avaldada ülikooli nõuetele vastava uurimistöö Stockholmi sündroomi tekkepõhjustest,
avaldumisest erinevates ühiskonna valdkondades.
Uurimistöö eesmärk oleks:
tõestada, et selline nähtus eksisteerib
teadvustada töötajatele, et Stockholmi sündroomi on võimalik kõrvaldada,
tõestada, et sündroomi põdemine kultiveerib mitmeid negatiivseid sümptomeid.
Mis värk selle Andy Peroga on? Ulmekirjandus?
Tänan avaldatud mõtete eest, aja eest mida võtsite oma ärkveloleku viivust.
Olen mitmeid õnneprojekte proovinud paralleelselt põllumajandusega: ca 7 aastat discot – särtu oli, lõbu isegi lausa laialt. Tasugi oli ajastu kohta vääriline – mõned korrad suurem toonasest ametipalgast. Ootamatud kulud olid sageli niisama ebamõistlikud. Materiaalseid säästusid ei tekkinud. Mõni arvas, et rikas olen, lase arvas, pole kunagi olnud. Jäid esinemiskogemused, armastus muusika vastu. Teisena proovisin poliitikat 10 aastat volikogu esimehena, jällegi põllumajanduse kõrvalt. Õnnestumisi oli, halenaljakaid hetki niisamuti. Kõigi meele järele olemine hakkas nüdistama iseenda sisemisi uskumusi. Põllumajandus pakkus ikka jälle uusi väljakutseid, Teekond MASUST mööda hiilimisekls oli sedakorda eriti kitsas rada läbi “hinnahõljuva” maastiku, aga äraarvamatu ja üllatavalt huvitav!
Perekond on kindlasti elujõu kogumise kants eelkõige! Võimukat naist ei ole kerge pidada, niisamuti kui temal “talunikku”. Ei ole aga hüvesid ilma kohustusteta. Hüve vajad, võta kohustus ja vastupidi – oma valik!
“Puud tuntakse viljadest.” Mina ja ma loodan, et ka minu kallis kaasa oleme lastega, lastelastega minijatega ja ka väimeheha äärmiselt rahul. Nii palju, kui rahul saab üldse olla!
Arvan, et see on märk, et mahepõllumajandus, mida olen põhiliseks pidanud oma poliitiliste ja diskoliste harrastuste kõrval on omapärasel viisil “küllaga” end tasunud.
Rikkust rahalises plaanis ei ole saabunud tänaseni, aga selle unistamisest väsisin juba palju aastaid tagasi. Nüüd see enam mind ei sega ja saan koos oma kalli meeskonnaga jõudumööda proovida teha uusi tooteid vähendades muskilvaeva, energiakulu. Siis müüvad paremini!.
Üks Stockholmi sündroomi suurepärane näide on ju Lenini ja Stalini loodu. Peale milliseid massimõrvu, piinamisi ja küüditamisi, suur osa venemaa kodanikest ikka siiani seda ajajärku heldimusega meenutavad ja õigustavad tänaseni, et lihtsalt ajad olid sellised. Minu vanaisa nägi Siberi vanglas suremiseni piinatud vene poliitvange, kes peale Stalini surma siirast kahjutundest nutsid?
Möödunud aasta, oktoobri väljaande, ajakirjas “Maailmavaade” räägib V. Juškin interviuus Mart Helmele, et Venemaa rahvuslik eneseteadvus on stalinistlik. Siis mulle tundub, et see on maailma suurim Stockholmi sündroom! Sellele suuresti hirmuriik üles ehitatigi. Kes sündroomile ei allunud, need üritatigi hävitada.
Teise maailmasõja alates, lootsid veel paljud, kes Stockholmi sündroomi ei põdenud, et Stalini režiimist hullemat olla ei saa ja et Hitler neil elu ainult paremaks muudab. Andis ju mõne kuuga end sakslastele vangi üle 3 miljoni sõduri? 80-90-ndatel lühikeseks ajaks avalikustatud dokumentide põhjal, tuli välja, et punaarmee ettevalmistused Saksamaa ründamiseks ületasid tehniliselt ja elavjõuna sakslaste armeed nii kvantideedilt, kui ka kohati kvaliteedilt, kuid hävitavaks sai hoopis soov mitte võidelda türanni poolel, lootes Hitlerilt paremat. 42-e aasta talveks oli kogu vene rahvale selgeks saanud, et Hitler mitte parem värdjas pole ja alle siis otsustati sõdima hakata.
Veel on kirjutatud Vietnamis kommunistide kätte vangi langenud Amerika sõduritest, keda piinamistega sunniti kirjutama päevas mitu esseed, ülistamaks kommunismi. Selleks anti neile ka vastavaid õppe materjale. Tänaseni on elus selliseid eksvange, kes siiani veendunud kommunistidena esinevad.
Seega langevad Stockholmi sündroomi ohvriks eelkõige nõrgema närvikavaga inimesed, oma arvamust mitteomavad või ennast väljendada kartvad inimesed ja muidugi pantvangi draama puhul ka terrori mõjul.
Toon jõhkra parralleli- aga mis siis, kui praegused koolijuhid, õpetajad ajavad igapäeva asju samamoodi(võibolla alateadlikult, teadvustamata enda teguviisi)
“Sellele suuresti hirmuriik üles ehitatigi. Kes sündroomile ei allunud, need üritatigi hävitada.!”
Mu eesmärk pole kedagi sellise avaldusega shokeerida vaid arutleda sellise variandi võimalikkuse üle:
Nt. leiab aset direktori kabinetis selline dialoog:”Kui sa oma asju korda ei tee, siis elus sa ebaõnnestud”,
“kui sa koolis korralikult ei käi, siis sinust saab tulevane töötu.”
“kas sa siis mind ei karda, et jätad tundi tulemata ?”
Korraks antakse õpilasele sõna, kui hetke pärast vaigistatakse ta mõnitava sõimuga,
“kui hoolimatu ja räpakas sa oled”
“hakkad ennast veel õigustama”
Õpilane lahkub kabinetist frustreeritud, kättemaksuhimulise ning vihasena.
Selle asemel, et luua kliendile(õpilasele) parim võimlik koostööleping, kus töötatakse välja konkreetne tegevusplaan, pandi õpilane vaimse terroriga paika.
Õpilane läheb koju vihasena, vanemad lähevad pingesse, pereelu laguneb, õpilane hakkab jooma,
kukub koolist välja, kuna talle tundub, et Maailm on tema vastu.
Kas vanemad üldse teavad kui tähtis on grupikuuluvustunne ühel inimolendil ?
Vestlus toimus õpilase-direktori-õpetaja vahel.
——-
Eesmärk:kõrvaldada Stalinistlik lähenemine isikule.
Lahendused: Kõigile NSVL ajal elanud inimestele soovituslik riigi finantseeritud psühholoogi konsultatsioon, testid, selgitamaks välja, kas ta kannatab mõne psühhotraumaatilise haiguse all, või on järelmõjude all.
Koolis luua õpilaste tugigrupid, nt. 1 kord nädalas saab 100 pealine madala õppeedukusega seltskond kokku, neid motiveerivad eeskujulikud õpilased ja riigi poolt palgatud nõustajad.
——-
“Veel on kirjutatud Vietnamis kommunistide kätte vangi langenud Ameerika sõduritest, keda piinamistega sunniti kirjutama päevas mitu esseed, ülistamaks kommunismi. Selleks anti neile ka vastavaid õppe materjale.”
Olen seda teemat hobikorras uurinud.
http://www.xenu-directory.net/practices/brainwashing1.html
——
eks tõnis tundis ennast puudutatuna sest on ise üks sellistest firmajuhtidest aga selliseid eestis leidub ja kui palju veel