Hiljuti tegin lahti avalduses oma Teadmised Rahaks arenguprogrammi. Avalduses palusin muuhulgas kirjutada lahti oma ärivisiooni.

Järjekordselt nägin, et eestlased ei julge midagi teha suunaga oma miniriigist koduvabariigist väljapoole. Tänaseks laekunud 50st avaldusest vaid paar tükki tahavad üle piiride müüa. Miks?

Esiteks muidugi mugavustsoon Рturvaline on ju teha asju omale tuttavas keskkonnas tuttavatele inimestele. Teiseks Рhirm v̵̵rkeele ees.

Meie riik on niivõrd väike ja nishid niivõrd pisikesed, et paljudes enamikes nishides ei olegi võimalik teenistusega ära elada. Digitaalsed teenused ja tooted ehk tehnoloogia startupid, infotooted ja muud bittidest ja baitidest koosnevad kaubad on ainus asi, mida on eestlasel võimalik üle piiride eksportida kerge vaevaga.

Meid on nii vähe, neid (teisi rahvaid) on nii palju. Miks iseendale karikaid kodarasse visata ja leppida Eesti pisikese turuga?

Paljud, kellega olen rääkinud, põevad keelehirmu ja aktsendihäbi.

• Mis siis, kui ma vean teen?
• Mu aktsent on kehv ja naljakas!
• Ma ei oska keelt nii hästi

Esiteks keeleoskus on omandatav! Kui sa veel ei räägi, siis see niisama külge ei hakka (üldjuhul). Tuleb teha teadlikku pingutust. Vaata filme, loe raamatuid. Kui võimalik, räägi võõramaalastega. Kui ei ole, hakka blogima võõrkeeles ja palu kellelgi olla oma keeletoimetajaks, kes juhib tähelepanu vigadele, millest saad õppida. Kui üldse annet ei ole, siis leia keegi, kes räägib vabalt.

Kui räägid, aga põed oma aktsenti, siis ära põe. Sinu aktsent saab just olla sinu eristusmoment, millega paistad välja. Pealegi eesti aktsent pole üldsegi nii hull, mõned peavad seda isegi põnevaks. Mulle endale ka vahel tundub, et kõlab jube puiselt, aga tagasiside on teistsugune.

Ühendriikides paljud ei tea teistest aktsentidest midagi ja mind on mu aktsendi järgi peetud nii inglaseks, shotlaseks, sakslaseks, rootslaseks, hollandlaseks kui kes teab veel milleks.

Ma teen Traindomi blogis videointervjuusid ingliskeeles ja pole saanud ühtegi halba kommentaari. Olen üha enam veendunud, et aktsendihirm on pseudohirm.

Kas on võimalik üldse saavutada edu ingliskeelses keskkonnas aktsendiga keelt rääkides? Absoluutselt. Vaata näiteks Arnold Schwarzeneggerit. Ta läks Ãœhendriikidesse praktiliselt keelt oskamata. Ta suutis tugevast aktsendist hoolimata läbi lüüa filmitööstuses ja mis veel eriti karm – poliitikas. Poliitik ja kõnelemine on lahutamatud osad. Isegi täna on tema aktsent väga tuntav ja saksapärane – aga see ei takistanud teda kahel korral saamaks California kuberneriks.

Arnold ise räägib, et tema absoluutne kindlus oma eesmärkide saavutamisel aitas teda igast takistusest üle.

Kolmel alal absoluutseks tipuks saada on muidugi imetlusväärne saavutus. Vaata inspiratsiooniks tema 2010 kevadel antud kõnet Emory ülikooli lõpetajatele (nalja saab ka):