Viimased aastad on trend olnud selge. Üha vähem usaldame reklaami ja üha enam sõpru-kaaslasi. Tundub, et liigne semutsemine on sellele saatuslikuks saanud. Hiljutine üle ilma 4,875 inimest hõlmanud Edelmani uuring leidis, et vaid 25% usaldavad sõprade/kaaslaste soovitusi. Seda on ligi poole võrra vähem kui aastal 2008.

Richard Edelman, Edelmani juht, avaldas arvamust, et see on praeguse aja märk – viimased 18 kuud on mõjunud usaldust laastavalt. Inimesed endiselt usaldavad inimesi, aga nüüd vajavad kinnitust väitele 5-6 erinevast kohast.

Oleme ju kõik näinud ja saanud spämmsõnumeid, mille edastajaks oleks just kui tavaline inimene, lugenud võltsarvustusi ja firmade endi poolt kirjutatud soovitusi. Suhtlusvõrgustikud on tekitanud palju liigset müra.

Uurijad avaldasid ka arvamust, et sotsiaalvõrgustikud mängivad siin olulist rolli. Meie nö “sõpruskond” on pealtvaadates väga suur, aga tegelikult on meie Facebooki/Orkuti jne sõprade nimistus tõelisi sõpru väga vähe. Sõpruse definitsioon on devalveerunud. Me usaldame oma sõpru vähem kui varem, sest me tegelikult eriti ei tunne neid “sõpru”.

Asi pole muidugi ainult inimestes nagu meie. Ka TV, raadio, ajalehtede ja suhtekorraldajate usaldamine on madalamal, kui eales varem. Inimeste skepsis on läbi aegade kõrgeimal tasemel. Sõbrad on endiselt usaldusväärseimate allikate tipus, et tuleb rohkem vaeva näha.

Ausus ja läbipaistvus viivad võidule. Inimesed tahavad leida autentseid ja ehedaid asju, tõelisust. Virtuaalanonüümsus, müra ja spämm panevad meid janunema vahetu tõelisuse järgi.

Ole aus, ära valeta ega skandaalitse. Enne millegi postitamist mõtle, et kuidas inimesed saaksid kindlad olla, et su väide on tõene. Kui kasutad kliendisoovitusi, siis kasuta videot. Tekstipõhiseid soovitusi enam eriti ei usuta.

Me enam ei usu arvamusi puhtalt selle pärast, et need on kellegi arvamused. Me usume arvamusi inimestelt, keda teame ja usaldame või kelle puhul on vähemalt tunne, et seda arvamust saab usaldada.