Kas loosimine on ikka vestlus?

Kui räägitakse sotsiaalsest meediast, siis mainitakse asju nagu vestlus sihtrühmaga, suhtlemine, inimestega rääkimine. Sotsiaalne meedia peaks olema nagu viis asuda oma klientide ja turul olijatega vestlusesse. Ettevõtted peavad tegema valiku, et kas osaleda nende turul käivates vestlustes või mitte – kõlab levinud sotsmeediatarkus.

Reaalsus on aga see, et tegelikult väga palju seda vestlust ei toimu. Võtan lahti Eesti suurima fännkonnaga Facebooki firmalehed ja vaatan, kas vesteldakse. Ei vestleda. Eesti mõistes hiigelfirma A Le Coq saab sageli alla 10 kommentaari. Kui suure osa see nende klientidest moodustab? SmartPost saab kommentaare vaid loosimiste ja nänni kaudu. Ligi 6000 fänniga E-butiik saab vaevu üle paari kommentaari postitustele. Ja muidugi need näited pole ainsad – praktiliselt kõik Facebooki lehed on sellised. Kus on vestlus?

Mulle tundub (ja mõned uuringud kinnitavad), et inimesed suhtlevad brändide/firmadega eelkõige soodukate nimel. Estraveli Facebooki lehel saavad enim kommentaare reisioksjonid, sama Kingakaubamaja lehel (kingaoksjonid). Cherry.ee ja teised taolised vaid seda rauda taovadki (muidugi see ongi nende ärimudel). Kui rahvas tahab soodukat, siis võiks sellele oma sotsmeedia lähenemises rõhku panna ja katsetada senisest enam.

Kui vestlusi eriti ei ole, kas sotsiaalne meedia on siis jama? Kindlasti mitte. Oluline oleks aga täheldada, et vestlus ei ole asja keskpunkt. Sisuturundus kahtlemata ruulib ja kui 10 inimest kommenteerivad, siis sajad inimesed jälgivad. Seega kui firma poolne kommunikatsioon on väärtust lisav informatsioon, siis kahtlemata mainekujundus ja suhtearendus töötavad. Inimesed, kes jälgivad mingit brändi online, on varmamad neilt ka ostma. Teine hea omadus on kiire ja avatud klienditeenindus / kliendi murede adresseerimine. Senisest enam võiks sotsmeediat vaadata kui klienditeeninduse kanalit.

See, et kasutajad suhtlevad firmadega enam oksjonite ja soodukate puhul, on minu meelest positiivne. See näitab kommertslikku huvi ettevõtte toodete-teenuste vastu ja lõppkokkuvõttes loeme me ikka raha. Vestlus pole eesmärk omaette, kaasamine pole lõppeesmärk. Dell, sotsmeedia rahatulemuste lipulaev, teeb ju seda raha just nimelt sooduskupongide kaudu.

Minu mõte on see, et sotsmeedia puhul peaks enam rääkima sisuturundusest ja vähem vestlusest, sest seda vestlust eriti ei ole. Samuti ma ei saa nõustuda sotsmeediapuritaanidega, kes sülitavad soodukate ja muu taolise peale. Lõppkokkuvõttes tehakse ju raha ja edu sotsmeedias kajastub käibes.

Või mis sina arvad?