Tegele vaid sellega, mis sind tõeliselt huvitab. Ole iseenda boss. Tööta millal tahad ja kus tahad. Lahuta oma töö geograafilisest asukohast. Koli pooleks aastaks Aasiasse või seikle Ladina-Ameerikas - ilma, et see sinu sissetulekuid mõjutaks. Maga kaua tahad. Tööta inimestega, keda Sina valid. Lõpeta elu raiskamine. Alusta oma internetiäri.
Muuda oma elu täpselt selliseks, nagu sina tahad. Elu on liiga väärtuslik, et leppida vähemaga.
Viimased aastad on trend olnud selge. Üha vähem usaldame reklaami ja üha enam sõpru-kaaslasi. Tundub, et liigne semutsemine on sellele saatuslikuks saanud. Hiljutine üle ilma 4,875 inimest hõlmanud Edelmani uuring leidis, et vaid 25% usaldavad sõprade/kaaslaste soovitusi. Seda on ligi poole võrra vähem kui aastal 2008.
Richard Edelman, Edelmani juht, avaldas arvamust, et see on praeguse aja märk – viimased 18 kuud on mõjunud usaldust laastavalt. Inimesed endiselt usaldavad inimesi, aga nüüd vajavad kinnitust väitele 5-6 erinevast kohast.
Oleme ju kõik näinud ja saanud spämmsõnumeid, mille edastajaks oleks just kui tavaline inimene, lugenud võltsarvustusi ja firmade endi poolt kirjutatud soovitusi. Suhtlusvõrgustikud on tekitanud palju liigset müra.
Uurijad avaldasid ka arvamust, et sotsiaalvõrgustikud mängivad siin olulist rolli. Meie nö “sõpruskond” on pealtvaadates väga suur, aga tegelikult on meie Facebooki/Orkuti jne sõprade nimistus tõelisi sõpru väga vähe. Sõpruse definitsioon on devalveerunud. Me usaldame oma sõpru vähem kui varem, sest me tegelikult eriti ei tunne neid “sõpru”.
Asi pole muidugi ainult inimestes nagu meie. Ka TV, raadio, ajalehtede ja suhtekorraldajate usaldamine on madalamal, kui eales varem. Inimeste skepsis on läbi aegade kõrgeimal tasemel. Sõbrad on endiselt usaldusväärseimate allikate tipus, et tuleb rohkem vaeva näha.
Ausus ja läbipaistvus viivad võidule. Inimesed tahavad leida autentseid ja ehedaid asju, tõelisust. Virtuaalanonüümsus, müra ja spämm panevad meid janunema vahetu tõelisuse järgi.
Ole aus, ära valeta ega skandaalitse. Enne millegi postitamist mõtle, et kuidas inimesed saaksid kindlad olla, et su väide on tõene. Kui kasutad kliendisoovitusi, siis kasuta videot. Tekstipõhiseid soovitusi enam eriti ei usuta.
Me enam ei usu arvamusi puhtalt selle pärast, et need on kellegi arvamused. Me usume arvamusi inimestelt, keda teame ja usaldame või kelle puhul on vähemalt tunne, et seda arvamust saab usaldada.
Igale silmapaistvale saavutusele eelneb järjepidev pingutus ja raske töö. Selleks aga, et end motiveerida ja läbi seinte tähtede poole pürgida, on vaja unistust (kuhu me üldse läheme?), missiooni (miks?) ja õigeid tõekspidamisi.
Siin on põhimõtted ja uskumused, mis aitavad sind edasi pürgida ning kindlustavad eduka aasta ja saavutusterikka elu.
1. Minu elu on 100% minu enda kätes
Elu ei juhtu sinuga, vaid sina paned elu juhtuma. Sa ei ole asjaolude ohver, vaid oma õnne sepp. Kogu sinu elu kujundamine on täielikult sinu enda kätes ja sõltub sellest, kuidas sa reageerid elu väljakutsetele ja võimalustele.
“It’s in your moments of decision that your destiny is shaped. ”
Anthony Robbins
2. Ma võin saavutada kõik, mida ette võtan
Sa võid saavutada ükskõik mida, millele sa keskendud. Usud? Kui sul oleks teadmine, et kui sa lubad endale midagi, siis see on samahästi kui tehtud? See on räigelt võimas.
Ja igaüks on selleks suuteline, kui vaid tahab piisavalt palju. Iga saavutus, iga tegu siin ilmas on tehtud inimese poolt – kes ei ole kuigi palju erinevam sinust. Vahe saavutamise ja ebaõnnestumise vahel on sageli vaid eneseusk ja suur töö. Kui sa võtad midagi tõsiselt ette ja pühendud sellele, siis miski ei saa sind takistada õnnestumast.
“Kui sa usud, et sa suudad või usud, ei suuda – mõlemal juhul on sul õigus.”
Henry Ford
3. Maailm on täis võimalusi
Edukatel inimestel on külluse meelelaad – ja nad ei keskendu ressursside puudumisele. Maailm on täis võimalusi ja võimaluste hulk maailmas üha suureneb, mitte ei vähene. Tänapäeval tänu internetile ei pea sul olema üldse suurt rahakotti, et ehitada üles oma äri, luua ja võita turgu. Ole vaid ise tegija, hoia silmad lahti ja tegutse. Ära oota seda üht ja suurt võimalust, haara kinni väikestest ja ehita nad suureks.
“Pessimist näeb raskusi igas võimaluses. Optimist näeb võimalusi igas raskuses.”
Winston Churchill
4. Ma ei vaja teiste heakskiitu
Kui sa tahad elada kõigega, mida väärid ja millest unistad, siis pead jooksma oma jooksu. Pole tähtis, mida teised inimesed sulle ütlevad, oluline on see, mida sa ütled iseendale. Pole mõtet lasta end kõigutada teiste arvamusest seni, kuni tead oma südames, et see mida sa teed, on õige. Otsusta, mis on sinu jaoks õige ja mida sa tõesti tahad teha ning jää selle juurde.
Stephen Covey kirjutab oma väga heas “Efektiivse inimese 7 harjumust” raamatus, et kõigil meil on elu millegi keskne. Enamik neist fookustest on aga ebaterved. Näiteks kui su elu fookuspunktis on see, et mida teised inimesed sinust arvavad, siis sa ei saagi olla kunagi õnnelik. Sa ei kontrolli kunagi teiste inimeste arvamust ja seeläbi sa ei kontrolli ka kunagi oma elu. Seega unusta see ja ära tee asju lähtuvalt sellest, et mida teised sellest võiks arvata, vaid lähtu enda südametunnistusest ja väärtustest.
“Tõeliselt tugev inimene vajab teiste heakskiitu sama palju kui lõvi lammaste heakskiitu”.
Vernon Howard
5. Positiivsed mõtted viivad positiivse tulemuseni
Nii positiivsus kui negatiivsus on meeleseisundid – ja neid saab valida! Tõepoolest, vahel juhtub halbu asju, aga me saame sellega leppida ja edasi liikuda. Ekstreemjuhtumid kõrvale jättes me saame oma emotsioone ja meeleseisundit valida.
Ma õppisin seda oma sõbralt Triinult, küsides aastaid tagasi: „kuidas läheb”? Ta vastas: “Imeliselt!” „Mis siis nii erakordset juhtumas?”, pärisin. Tema vastus on mul meeles tänini: „See on tegelt rohkem suhtumise küsimus! Kui ütled, et on imeliselt, siis varsti ongi!” Tõepoolest, kui tahad leida elust rõõmu ja imelisust, siis esimene samm on valida rõõmus olemine, hakata mõtlema, et läheb imeliselt ja vot – lähebki! Testitud-töötab!
Meie ootused elule loovad meie reaalsuse ja elu saadab meile enam-vähem just seda, mida me mõtleme ja ootame. Usu endasse ja positiivsesse tulemusse. Kui sina ise ei usu, siis miks peaks keegi teine?
“Pessimism ei ole kunagi võitnud ühtegi lahingut.”
Dwight David Eisenhower
6. Minu minevik ei määra minu tulevikku
Mõned inimesed arvavad, et nende mineviku asjaolud määravad nende tuleviku ja midagi ei saa parata. Miski ei ole tõest kaugem. Me oleme dünaamilised olevused ja saame muutuda ja kohanduda – kui vaid tahame piisavalt. See, et sul pole minevikus olnud palju edu, ei tähenda mitte midagi.
Kui kaua aega võtab, et saada suurepäraseks? Seda küsiti kunagi IBMi asutaja Thomas Watsoni käest. Tema vastus: „1 minut.” See võtab ühe otsuse. Otsus, kohe praegu, mitte iial enam teha midagi, mis ei oleks suurepärane. Sama kehtib meie elu kohta.
Räägitakse, et AA (anon. alko.) on üks efektiivsemaid muutuste juhtimise näiteid. Otsus mitte enam juua võtab sekundi. Ja siis raske töö algab. Ent kõik on otsuse taga! Kui tahad olla edaspidi see, keda tuntakse kui inimest, kes teeb lisapingutuse, et saada head tulemust, kes töötab rohkem ja targemini kui teised, kes saavutab erakordset edu oma ettevõtmistes, siis sind lahutab sellest vaid otsus. Ja selle otsuse pead sa tegema uuesti igal hommikul.
“Ära lase mineviku läbikukkumisel põrmustada sinu järgmist sammu.”
Oswald Chambers
7. Õnn on teekond, mitte sihtpunkt
See punkt on tõsiasi, mida igapäeva pürgimustes kipume ära unustama. Tekib illusioon, et kuskil seal eemal on üks sihtpunkt, kuhu jõudes kõik saab olema maru hea.
Kui palju oma elust sa veedad oodates? Raban nüüd 5a tööd teha ja siis ostan maja, kus siis alles hakkan elama! Järgmine aasta otsin uue tasuva töökoha, kus siis alles hakkab elu! Lõpetan ülikooli ära ja kus siis alles hakkab elu pihta!
Lugedes intervjuusid maailmaklassi ettevõtjatega, siis olen avastanud sama tõdemust ikka ja jälle, mida nad on jaganud. Nimelt räägivad nad tundest, et seal eemal on see horisont, milleni jõudes lahenevad kõik probleemid ja algab hea elu. Fakt on aga see, et see horisont jääb meist alati sama kaugele. Muutuvad vaid väljakutsed.
Oma raamatus Kõige tähtsam küsimus kirjutab Peep Vain, et elu on just kui visiit restorani nimega La Vie, kus me võime tellida kõike ja menüüs on kõik asjad olemas. Mõte siis selles, et mida iganes me elult tahame, seda me võime saada.
Kui kõik algab sellest, et teadvustame endale, mida üldse elult tahame, siis oluline samm selleni jõudmiseks on oma unistuste kirja panemine.
Ligikaudu pool sajandit tagasi tehti Yale ülikoolis eksperiment, kus lasti 1500 tudengil täita küsimustik, kus muuhulgas küsiti “Kas sul on kõrgem eemärk elus?” ja “Kas sa oled selle kirja pannud?”. 25 aastat hiljem hakati küsimustikku täitnud tudengite käekäiku uurima. Küsitluse täitnutest 75% oli kirjutanud, et neil on suurem eesmärk olemas. Ainult 3,3% olid aga need eesmärgid endale kirja pannud. Mida uurijad avastasid oli see, et need 3,3% olid erakordselt edukad – oluliselt edukamad elus kui ülejäänud ~97%.
Panin oma eesmärgid kirja
Ma olen korduvalt rääkinud lugu, kuidas mul kuskil 2006 aastal tekkis sisemine kriis, et mida ma siis oma eluga peaks pihta hakkama. Väljavaade sellest, et teha eluaeg palgatööd ja toota raha tööandjatele ei tundunud pehmelt öeldes atraktiivne perspektiiv. Kui me aga “ära eksime”, siis on see hea võimalus end jälle üles leida.
Ma võtsin tol hetkel kätte paberi ja pastaka ning otsustasin üles kirjutada, et milline ma tahaks, et mu elu oleks. Ma panin kirja muuhulgas, et et soovin hästi palju reisida just mulle sobival ajal ning tahan, et ma oleks rahaliselt 100% iseseisev. Panin selle juurde ka tähtaja (mis on väga oluline!), et millal ma selle saavutan. Tol ajal kirjutasin, et olen selle kõik saavutanud 1. jaanuariks 2009 ehk ca 3 aasta pärast.
Reaalsuses täitus minu see eesmärk aga umbes poolteist aastat varem.
Selgus läbi kirjutamise
Ma usun, et oma eesmärkide kirja panemisel on suur jõud. Esiteks sa peadki teadvustama endale konkreetselt, et mis see siis on, mida sa tahad. Meil võib peas olla igasuguseid mõtteid, aga reaalse vormi saavad need alles kirja pandnuna.
Paralleele võib leida maailmas populaarse The Secret ehk Law of Attraction kontseptsiooniga. Nii palju ma olen selle kogu jutuga nõus, et suurte eesmärkide ja unistuste konkreetne paika panemine on võti nende saavutamisse. Kes aga ootab nende täitumist mitte midagi tehes vaimuenergia jõul, see jääbki ootama. Pole asendust tööle.
Dreaminder
Samal ajal kui ma ise oma elutee leidmisega tegelesin, tekkis idee luua selline veebipõhine vahend, mis oleks just mõeldud oma unistuste kirja panemiseks. Ja mitte ainult – ka nende meelde tuletamiseks.
Tihti oma igapäeva tegemistes me kaotame sihi ja unustame oma suure unistuse. Lepime vähesega. Samal ajal me valetaksime endale, kui vaataksime endale silma ja ütleksime: “ah, ma tegelikult ei tahtnudki seda”.
Nii sündiski vahend nimega Dreaminder, mille abil saad kirja panna oma unistuse ning saata see iseendale – tulevikku. Seda unistust kunagi kätte saades saad vaadata, et kuidas on vahepeal elu arenenud võrreldes unistusega. Või näiteks võtta jalad tagumiku alt välja ja hakata jälle selle unistuse nimel tööd tegema.
Istud kontoris ja teed tööd. Siis loed oma e-maili. Vaatad korra Facebooki või Orkutisse sisse. Mis Twitteris toimub? Siis vaatad korra emaili jälle. Uurid oma veebistatistikat. Teed tööd. Loed emaili. Vaatad Facebooki. Uurid statistikat. Loed uudiseid. Teed tööd.
Tuleb tuttav ette? Esmapilgul võib tunduda, et mis siis sellest on. On ju vaja lõõgastuda. “See on töö kvaliteedi ja motviatsiooni jaoks,” ütleb mõni. “Pealegi – ma olen hea multitaskija”. Fakt on aga see, et kuigi meile meeldib nii mõelda (ja me isegi võime seda uskuda), siis tegelikkuses on multitasking (mitme tegevuse samal ajal tegemine) vaieldamatult kõige suurem produktiivsuse tapja üldse.
Multitasking annab meile võltshõivatuse tunde – meil on asju teha, meil kiire, järelikult oleme tähtsad ja meie tegevus loeb. David E. Meyer, psühholoogia proffessor Michigani ülikoolist väidab ka, et sagedane motivaator on veel kaastöötajatele näitamine, et kui kõvad töömehed me oleme (demonstreerides oma hõivatust) või siis endale valetamine. “Paljud inimesed arvavad petlikult, et nad on head multitaskimises,” räägib ta. “Ainus probleem on see, et meil on vaid üks aju ja see ei tööta nii. Reaalsuses ei suuda mitte keegi teha korraga üle ühe vähegi keerukama asja“.
Edward M. Hallowell, psühholoog Hardvardist, viitab ebaproduktiivse multitaskingu sõltuvusele: mida rohkem sa emaili loed ja Twitterit jälgid, seda rohkem emaili sa loed ja Twitterit jälgid. Tema kolleeg, John Ratey kõrvutab pidevas infovoos olemist (email, Twitter, Facebook, uudised) kui dopamiini sõltuvusega – sõltlased ei saa ilma lisainfota rahulikult istuda. Tagajärjeks on produktiivsuse häving, mis läheb aja jooksul vaid hullemaks kui inimene end probleemist ei teadvusta.
Paar aastat tagasi tehtud uuringust selgus, et keskmine Ühendriikide kontoritöötaja raiskab päevas 2h tööajast emaili lugemisele ja juhusurfamisele. Seda on väga, väga palju. Meil pole seda uuritud, aga kahtlustan, et tulemused pole paremad.
Multitasking vähendab IQ-d rohkem kui kanepi suitsetamine
Lugesid õiesti. Aastal 2005 üks psühhiaater Londoni King’s Colleges viis läbi IQ teste kolmele grupile: esimene grupp ei teinud muud kui IQ testi, teine grupp luges vahetevahel ka e-maili ja vahel telefonid helisesid ruumis, kolmas grupp tõmbas end enne testi tegemist kanepist pilve. Esimene grupp sai muidugi parimad tulemused. E-posti lugejad aga skoorisid kehvemini kui pilvitajad.
Single-tasking ehk üheainsa tegevuse samaaegne tegevus on just see, mis on kõige efektiivsem. Keskendudes ühele tegevusele saame selle tehtud kõige kiiremini ja parimate tulemustega. Iga 5 minuti tagant meili lugemine on aga selge tee oma potentsiaali raiskamisele.
Sul ei ole vaja tshekkida oma emaili 10x päevas. Mis juhtuks, kui sa teeksid seda vaid 2x päevas? Saaks 2x rohkem tehtud vahepeal, muud midagi. Järgmine kord kui tuleb suur meilinduse uurimise soov peale, siis kaalu produktiivne olemist lihtsalt hõivatud olemise asemel. Või läida kanepipläru, ka siis saad rohkem tehtud.
Kuidas teada, kas mul on probleem?
Sul on raske end välja lülitada. Tuled töölt koju, esimese asjana pead meili lugema. Puhkusele ilma netiühenduseta minna ei saa, mõtled vaid meilindusest. Tunned, et pead kogu aeg meili jälgima ja teed seda iga 5 minuti tagant.
Su töölaud on täis lõpetamata projekte. Pidev multitasking hävitab produktiivsuse. Tõendusmaterjal on su ümber olemas: 100 asja, mis vajad tegemist, aga mida sa ikka veel pole suutnud lõpuni viia.
Sa ei suuda vahet teha infol ja andmetel. Sa ei filtreeri oma sissetulevat infot. Loed lõpmata koguses uudiste saite, digg.com-i, Delfit ja ei vali, mida loed.
Sinu loomingulisus on kehv. On üldteada, et parimad ideed ja mõtted tulevad siis kui pea on prahist puhas ja on võimalus keskenduda. Kui sa ei suuda ühele teemale mõelda 10 ja enam minutit järjest (ja vahepeal on vaja emaili vaadata), siis sul on probleem.
Mis siis teha? Ei saa ju 8h jutti töötada!
Täiesti õige, see ei ole võimalik. Inimene on efektiivselt võimeline keskenduma vaid keskmiselt 1,5h jutti. Peale seda on vaja teha organiseeritud pause ca 15 minutit. Nende pauside ajal maksimaalse isikliku energia ja keskendumisvõime taastamiseks peaksid sa tegema tegevusi, mis pole absoluutselt seotud su tööga. Samuti peaksid vahetama keskonda. See tähendab, et ei loe emaili ja ei jutusta Facebookis, vaid jalutad näiteks poodi või mängid palli vmt.
Selliste pauside tegemine on ülimalt efektiivne ja tõestatud tehnika. Selle ala uurijad suutsid näiteks tennisematšides ennustada 90% tõenäosusega võitjat vaadates lihtsalt, et mida mängijad pauside ajal tegid. Sellest on detailselt juttu selles raamatus.
Teine väga abiks tehnika on kogu oma töö väikesteks tükkideks jagamine. Keskendu ühe tüki ärategemisele ja ära vahepeal tee mitte midagi muud. Siis vali järgmine tükk ja nii edasi. Töö hakkimine sel viisil teeb seda organiseeritumaks kui igikestev tööpõld ja oled enam motiveeritud tööülesannetele keskenduma.
Aga ma ei tahagi tööd teha! Mulle meeldib email rohkem.
Miks sa siis teed seda tööd. Lõpeta oma elu raiskamine ja tegele asjadega, mis sind tõeliselt huvitavad.
Eestis on kehv klienditeenindus nii sagedane, et eestlased on sellega sageli leppinud. Leppinud piisavalt, et sellest enam mitte nii suurt numbrit teha. Möödunud nädalal käisin Viru keskuses fotopoes pilte fotopaberile panemas ja mul vedas, et napilt pääsesin sealse müügitädi sõimust (sest segasin ta jõudeolekut). Olen eestlane, raputan vaid pead ja lähen edasi. Selliseid väiksemaid asju tuleb meil kõigil ette pidevalt.
Suurem šokk klienditeenindusest saabub siis, kui tulla Eestisse peale pikemat eemalolekut. Eriti kui tulla klienditeenidusele orienteeritud kohtadest nagu Ühendriigid või Dubai.
Kui minul on halb, siis turistidel veel halvem. Elades ja töötades hetkel Tallinna vanalinnas, kohtan turiste ja nende interaktsioone kohalike teenindajatega päevast päeva. Pilt on kurb (erandiks fantastiline Olde Hansa ja veel mõned kohad).
Nüüd aga põhiteema juurde. Meil on selline (kahjuks) Eesti riigi brändi kandev ettevõte nagu Estonian Air. Kes sellega sõidab, seostab oma kogemust ka Eesti riigiga. Nii kurb kui see ka ei ole, see kogemus on enamasti halb. Tihti esimene kokkupuude Eestiga on kohe negatiivne. Estonian Airi klienditeenindajad on reeglina külmad, isegi ülbed ja kahtlemata kliendivaenulikud. Võib-olla on kehv personalivalik, võib-olla on see firmapoliitika – ma ei tea. Üldine suhtumine on nõukogudelik – kui ei meeldi, ära sõida.
Mina olen keskmisest rahvusvahelisem inimene. Ma olen elanud ja reisinud ümber ilma, mul on sadu väga häid tuttavaid kõikjal maailmas. Paljud neist käivad mul ka Eestis külas. Ikka ja jälle ma leian ennast vabandamas Estonian Airi kogemuse pärast.
Kaks konkreetset juhtu, esimene neist juhtus just täna.
Kaks mulle lähedast isikut istusid lennule Austin-Houston-Amsterdam-Tallinn – eesmärgiga tulla Laulupeole. Jõudes Amsterdami selgus tõsiasi, et pagasiliin oli katki ja koti kättesaamine venis. Lõpuks saadi pagas kätte, kuid uuesti check-ini tehes keeldus Estonian Air neid pardale lubama. Lennuki väljumiseni väravast oli veel 15 minutit. Oleks saanud kasvõi inimesed peale lasta ja kotid tagant järgi saata.
Kuna viga ei olnud reisijatepoolne, siis küsiti pileti eest raha tagasi. Estonian Air mitte ainult ei keeldunud sellest, vaid ütlesid ka, et tagasilennupilet on tühistatud. Absoluutselt ei mingit empaatiat, sõbralikkust, proovi aidata inimesel lahendust leida. Järgmine otselend Tallinnasse alles pühapäeval, kui laulupidu juba läbi – ja sinna peaks oma raha eest uue pileti ostma.
Helistasin ise Estonian Airi infotelefoni. Sealt mulle öeldi, et tagasilennupiletid jäävad kehtima kui inimene teatab oma soovist, et soovib neid ikka kasutada, muidu mitte. Huvitav lugu. Inimesed on Amsterdami lennujaamas ja neile öeldakse, et nende tagasilennupiletid on tühistatud. Nende protestide peale isegi ei teavitada võimalusest jätta lennupilet kehtima. Kuidas oleksid nad pidanud teadma (andke andeks) üdini lollist süsteemist, et on vaja kuhugi teavitada, et soovivad siiski kasutada piletit mille eest nad juba maksnud on. Tänu sellele, et ma sinna helistasin, jäi tagasisõidupilet kehtima.
Küsisin Estonian Airilt ka, et kas nad saaks anda mingi muu pileti neile Eestisse sõiduks. Nt algusega Kopenhaagenist, et jõuaks siiski laulupeople. Vastasid, et saavad küll “vastu tulla” – tuleks vaid maksta $420 inimese kohta (neid 2). Kuigi klienditeenindaja telefonis oli kena ja viisakas, probleemi ei lahendatud.
Juhtum 2
Lendas inimene marsruudil Ühendriigid – Eesti, vahemaandumisega Stockholmis. Jõudes Stockholmi, sai kohapealt boarding passi ja kõik oli justkui korras. Väravasse jõudes, et lennuki peale minna, ilmnes probleem. Pardakaardi infot ei leitud arvutisüsteemist üles. Vähe sellest – isegi e-piletit ei leitud üles. Reisijal polnud e-pileti väljatrükki kaasas (seda pole kunagi vaja). Töötajad hakkasid helistama edasi ja tagasi ning ei lubanud reisijat pardale. Seni kuni otsiti “kadunud” piletit, mille eest oli makstud, lendas lennuk minema. Edasi ütles Estonian Air, et kuna lennuk pani minema, siis pole enam midagi teha. Järgmisele lennule minemiseks on vaja osta täiesti uus pilet. Lisaks sellele 24h tundi lennujaamas ootamist. Ei ühtegi vabandust, vastutulekut ega hea sõnagi. Suhtumine oli üleolev, isegi vaenulik.
Aga lennufirmad nii funktsioneerivadki!
Kes natuke maailmas ringi käinud, see teab paremini. Mul mitmed sõbrad Eestist mitmetel põhjustel lennukist maha jäänud mulle külla tulles (kas Ühendriikidesse või teel Panamasse), aga iga kord on A) antud tasuta järgmine lend B) antud tasuta hotell, reeglina Hilton või muu mugav koht C) tasuta toitlustus kuni lennu väljumiseni. Selline küsimus, et klient jääks õnnetuks või öeldakse, et “sinu mure, pole meie asi”, on lihtsalt mõeldamatu. Loodetavasti jõuab selline kliendist hoolimine ka kunagi Eestisse.
Minu inimesed on senini Amsterdami lennujaamas kinni ja otsivad võimalust, et laulupeople tulla (ilma megasummasid tasumata, sest reisieelarve ei võimalda).
Poleemika selle üle, et meil peaks ikka olema oma rahvuslennufirma, ei võta eriti arvesse seda, et millist rahvuslennuliini me vajame. Mitte sellist nagu hetkel Estonian Air on. Me vajaks sellist, kes meie kui riigi imagot tõstaks. Jätaks positiivse esmamulje. Kui jätkatakse samas vaimus, võiks selle vähemalt ringi nimetada, et selles ei esineks nime “Estonian”.
Kui Estonian Air (käesoleval kujul) kaoks, kes nutaks? Ainult need, kes sellega lennanud pole (ja ei tea). Idee rahvuslennuliinist on tore, aga kui see jätkab senist liini, siis parem kadugu. Loodus tühja kohta ei salli ja küll tuleb mingi muu lennufirma, kes liinid üle võtab.
Või äkki oskab Estonian Air paremaks muutuda?
Meie, reisijad, saame nõuda paremat kohtlemist. Meie õigus on nõuda ka paremat Eesti esindamist. Kas võib olla, et Estonian Airi juhatus ei tea sellistest probleemidest?
Palun jaga oma lugu Estonian Airiga vastu pükse saamisest või muud kogemust, kus said alla arvestust teenindust.
Sellest internetiäri minikursusest saad teada mis moodi luua oma edukas internetiäri, kuidas tuua veebilehele palju külastajaid ja muuta nad sinu klientideks.
Viimased aastad on trend olnud selge. Üha vähem usaldame reklaami ja üha enam sõpru-kaaslasi. Tundub, et liigne semutsemine on sellele saatuslikuks saanud. Hiljutine üle ilma 4,875 inimest hõlmanud Edelmani uuring leidis, et vaid 25% usaldavad sõprade/kaaslaste soovitusi. Seda on ligi poole võrra vähem kui aastal 2008.
Oma raamatus 
Dreaminder
Istud kontoris ja teed tööd. Siis loed oma e-maili. Vaatad korra Facebooki või Orkutisse sisse. Mis Twitteris toimub? Siis vaatad korra emaili jälle. Uurid oma veebistatistikat. Teed tööd. Loed emaili. Vaatad Facebooki. Uurid statistikat. Loed uudiseid. Teed tööd.
Loading ...
järgi mind Twitteris