Internetiturundus

Täna on teisipäev. Magasin kella 11ni. Mitte et ma laisk oleks, kaugel sellest. Eile vaatasin Spurs vs Hornets mängu (NBA), olin kaua üleval. Ma ei kasuta äratuskella – ma lihtsalt ei vaja seda. Ma ei “käi tööl” tavamõistes.

Ma “töötan” küll – st tegelen produktiivsete asjadega. Vahel 10 tundi päevas. Kui ma olen 3 päeva ilma mitte midagi asjalikku tegemata, mul hakkavad käed sügelema… tahaks teha midagi. Minu töö ei tundu mulle kui töö. See on midagi, mida ma teen vabatahtlikult; ma tahan seda teha. See on “fun”. Kui su töö on sinu hobi, siis sa ei tööta enam tundigi oma elus, vähemalt nii ma tunnen.

Mul pole kindlaid töötunde, ma töötan millal tahan. Jah, muidugi ma võtan endale teiste (klientide) ees kohustusi, ja mul on vahest tähtajad. Aga kuna ma kontrollin ise oma aega, saan seda täpselt planeerida. Kui ma mõni päev tahan minna lihtsalt “parki mängima”, siis ma lähen. Kui soovin minna keset päeva kinno, pole probleemi. Kui soovin minna paariks kuuks reisima, ma lihtsalt lähen. Ma olen vaba.

Minu elustiil pole juhus. See pole midagi, mis minuga lihtsalt juhtus. Inglise keeles öeldakse selle kohta “life by design”. Ma teadlikult suunasin oma elu selles suunas, ja see ei juhtunud üleöö. Suurem osa inimesi ei saa sellist vabadust nautida kuni nad on vanad (pensionärid). Lääneriikides, kus pensionärid on rikkad, öeldakse, et “youth is wasted on the young”. Seda sellepärast, et erruläinud inimestel pole töökohustusi, mis neid kinni hoiaks, ja neil on finantsiline vabadus. Ainuke asi mis puudu, on nooruslik energia (ja tervis). Elu paradoks.

Kas see peab nii olema? Läbi aegade on muutusi ellu viinud vaid need, kes on esitanud väljakutse status quole. Need, kes pole rahul olnud sellega, kuidas asjad on. Need, kes on arvanud, et asjad saavad olla teistmoodi ja on midagi ette võtnud. Ma pole esimene, kes sellele küsimusele vastas “ei”. Ma lihtsalt tundsin, et peab olema mingi muu moodus.

Olen hetkel Texase väikelinnas nimega New Braunfels; väikeses kohvikus, kus 40ndate jazzmuusika mängimas. Viin end kurssi maailmas toimuvaga, loen internetimaailmas toimuva kohta, töötan oma projektide kallal. Mulle pole oluline, kus ma füüsiliselt asun. Kogu maailm on minu mänguväljak.

Ma tulin siia tööd tegema  (käsil üks suurem internetiprojekt ühele Panama kinnisvarafirmale), aga mitte ainult. Ma chillin samal ajal.

Ma olen kõige efektiivsem siis, kui teen suuremal hulgal multitaskingut – tegelen 4-5 asjaga korraga samal ajal. Mul on raskusi vaid ühele tegevusele keskenduda pikka aega järjest, ja olen avastanud, et minu produktiivsus on hoopis kõrgem, kui tegelen paljude asjadega korraga, selle asemel, et sundida end ühele tegevusele.

Ma olen infohoolik. Ma loen kümneid ja kümneid artikleid päevas (internetiturundus, äri, poliitika, roheline mõtteviis). Vähemalt 2 raamatut kuus, sageli 1 nädalas. Ma naudin seda, võiks isegi öelda, et vajan. Info kogumine on üks minu peamistest talentidest.

See infokogumise anne oli üks alustaladest, mis mind tõi minu praeguse elustiili juurde. Natuke rohkem kui 2 aastat tagasi tekkis mul suurem kokkupuude internetiturundusega, seda eelkõige minu tööülesannete tõttu. Sealt edasi hakkasin selle kohta rohkem, ja siis natuke rohkem ja siis veel rohkem lugema. Ja see muutis kõik.